Sellel poolaastal otsustasin, et tuleb rohkem pöörata tähelepanu laste iseseisvale hakkamasaamisele. Näiteks proovime töökäskudest ise aru saada, mõelda kirjutatu üle ja siis kohe tööle hakata. Mitte nii, et loen korra läbi, hästi aru vist ei saanud ja kohe appi!!! Selline õpitud abitus võib kergesti saadagi mugavuseks - "las pudistatakse kõik peeneks, ma ainult neelan". See ei arenda meie mõtlemist. Loomulikult, kui keegi jääb hätta, siis tõttame appi, aga enne seda peaks ise ka veidi pusima, oskama seletada, kuidas tema aru sai. Eksimine on inimlik ja õppimise käigus ei pane seda keegi pahaks, koos jõuame tõeni.
Reedeses kunstitunnis voolisime lumememmesid ja kelgutavaid lapsi. Tunni algul selgitasin, mida ja kuidas teha. Veidi aja pärast hakkasin kuulma: nii raske, ei oska. Teatasin, et ei tea ühtki last, kes ei oska voolida, et lapsed need kõige andekamad kunstitegijad ongi. Vaja on püsivust, keskendumist. Muidugi ka usku endasse. Lastel tulid väga vahvad tööd, töötasid vaikselt ja innuga. Olen kindel, et kui oleksin (kanaema kombel) kurtmisega kaasa läinud või rohkesti oma kätt abistamiseks külge pannud, siis poleks nii vahvasid lumemehi ega kelgutajaid tulnud.
Tahan, et lapsed kasutaksid endas peituvad võimed maksimaalselt ära. Isetegemise rõõm on suur rõõm ja iseavastatud tõde on ikka see, mis kindlamini meelde jääb. Loomulikult suhtume igasse lapsesse individuaalselt, arvestades tema võimeid.
30. jaanuaril on meie koolis moešõu, mille teemaks algklassidele "Vanast uus". Saatsingi kirjad kodudesse. Ehk mõtleme koos midagi välja. Tore oleks, kui lapsed saaksid seal osaleda.
18. jaanuaril läheme pärast kolmandat tundi Linnakodaniku Majamuuseumisse muuseumitundi vana aja mänguasjadest. See maksab 20 krooni lapsele.
Kolmandast veerandist hakkame jälle täitma lugemispäevikuid. Näidise andsin lastele. Jätkame esimeses klassis tehtud päevikut, ainult pisut keerulisemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar