Katrin Saks: Vanemate masendav ükskõiksus?

Traagiline lugu mitmekümnest poisist, kes on langenud internetiahistaja küüsi, sunnib jälle tõsiselt küsima, mida saaksime teha, et sellised lood enam ei korduks? Kas ja kuidas saaksime paremini kaitsta lapsi virtuaalses maailmas? Vanematena peame me täiesti loomulikuks teatud piirangute seadmist, puudutagu see meie võsukeste liikumist, mänge, vahel ka suhtluspartnereid.

Teisiti on lugu aga arvutimaailmaga, kus lapsed omapäi seiklevad, vahel põgenedes just nendest samadest piirangutest. Tegelikult ei aima internetiseikluste ohtlikkust lapsed ega sageli ka vanemad, kelle kogemused piirduvad uudisteportaali või pangaülekannetega. Ja siis ühel hetkel võivad need kaks paralleelset maailma valusalt lõikuda, virtuaalsest mängust saab päriselu ja maksta selle eest tuleb täiega. ETV Pealtnägija lugu „hispaanlase“ nimelisest internetiahistajast tõi meieni selliste mängude väga kurvad tagajärjed ning sellegi, kui soodsa keskkonna me taoliseks kuritegevuseks oleme suutnud Eestis luua.
Mida siis teha?
Üks võimalus on kasutada enam piiranguid, filtreid, jälgimissüsteeme, mis Eestis on preagu väga vähe levinud. Teine, ja ilmselt efektiivsem võimalus on õpetada „liikluseeskirju“. Praegu liiguvad meie lapsed internetis juskui väiksed ratturid suurte rekkade vahel Tallinn-Tartu maanteel, seejuures ilma kiivrita. Muuseas, kui veel mõni aeg tagasi olime Euroopas esirinnas laste liiklusõnnetuste poolest, siis nüüd on hakanud asi paranema. Aga selleks on ka kõvasti vaeva nähtud, kui meenutada kõiki neid kampaaniaid. Sama tuleks teha ka internetis liiklemiseks. Ainult et siin peab alustama õpetajate ja vanemate õpetamisest, sest vaatama, et meil on nii laste kui vanemate internetikasutus üks kõrgemaid Euroopa Liidus, näitavad uuringud, et enamus ei taju internetimaailma ohte.
Või on meie lapsevanemad lihtsalt hoolimatud? Eurobaromeetri küsitluse andmetel on vaid 39% Eesti vanematest kas „väga mures“ või „mures“, et nende laps võib langeda internetis ahistamise ohvriks, samas kui EL keskmise on 60%. Vaid kolmandik vanematest on mures, et laps võib sattuda teiste kiusamise ohvriks (EL keskmine 54%). Tähelepanuväärne on seegi, et samal ajal kui näiteks meie põhjanaabritest on 98% keelanud oma lastel välja anda isikuandmeid, siis Eestis on see protsent vaid 77%. Kas tõesti teised ei taha oma lapsi kaitsta?
Pigem siiski näitavad need numbrid seni tegemata tööd, et teadvustada interneti tohutute võimaluste kõrval, mis meie elu lihtsamaks ja lõbusamaks teevad, ka sellega kaasneda võivat kurja. Eesti Lastekaitse Liit valmistabki praegu ette koostöös erinevate partneritega suuremat teavitus- ja koolitusprojekti, aga ka võimaluste loomist, et rikkumistest oleks lihtne teatada. See oleks üks osa suurest Euroopa Liidu internetiturvalise projektist, kuhu kõik head ideed on teretulnud. Aga see eeldab ka seda, et ärkaksime oma ükskõiksusest. Paraku on eestlastele täna iseloomulik soov mitte sekkuda.
Näiteks kui enamus EL vanematest (92%) oleks valmis politseid informeerima ebaseaduslikust sisust internetis, siis Eestis ja Lätis on selliseid vanemaid vaid alla poole. Paraku nii maailma ei paranda, ei päris ega ka virtuaalset